Mineraalklaasi valmistamise ajalugu

Kreeklane Aristophanes (450-388 e.m.a.) kirjeldas “Pilvede komöödias” aastal 423.e.m.a. suurendusklaasi kasutamist vahaplaadile kirjutamisel. Ilmselt oli tegu läbipaistva vääriskiviga, mis oli valguskiiri koondava kujuga.

Esimesed prillid , nii nagu me neid tänapäeval mõistame, valmistati tõenäoliselt 13.sajandi lõpus. Kelle poolt ja kuskohas täpselt, on vaatamata rohketele oletustele siiamaani lõplikult selgitamata.

Oletatavasti kasutati prille presbüoopia korrigeerimiseks , sest seoses trükipressi leiutamisega Johannes Guttenbergi poolt aastal 1440, kasvas hüppeliselt ka prillikandjate arv, mis omakorda mõjutas olemasolevaid klaasitööstuseid leidma optiliselt paremaid klaasmaterjali segusid.

Galileo Galilei leiutas 1608. aastal teleskoobi ning viimane tõuge kvaliteetse optilise klaasi leidmiseks oli antud…

Fraunhoferi katsetused valgusega, algelised spektriuuringud, klaasi refraktsiooni ja dispersiooni tingimuste analüüs teatud lainepikkusega valguse puhul viis inglase John Dollandi selleni, et aastal 1757 valmistati esimene värvitu prilliklaas. Õnnetuseks olid klaasi füüsikalised omadused nii halvad, et seda ei saanud kasutada teleskoobi läätsede valmistamiseks.

Varased optilised klaasid olid tuntud kas kroon- või räniklaasidena. Väljend kroonklaas, mis on kasutusel tänapäevalgi, omab huvitavat ajalugu. Kroonklaasiks nimetati 17. ja 18.saj. Inglismaal tavalist aknaklaasi, mida valmistati puhumise ja pöörlemise abil. Tsentrifugaaljõu mõjul moodustus pehmest klaasimassist ümmargune ketas, mille keskel oli kinnitusaas vertikaalse pöörleva varda jaoks. Vahepealsel etapil meenutas klaasimass kuningakrooni. Enne spetsiaalselt optilise klaasi valmistamist murti tükke kroonklaasist ja lihviti läätsedeks. Tänapäevani säilinud väljend kroonklaas iseloomustab siiski sellist optilist klaasi, mis sisaldab enamuses liiva, soodat ja lupja.

Aastal 1676 kasutas inglane George Ravenscroft peenestatud kvartsi räni saamiseks ja segas seda suhteliselt suure koguse pliiga (seatina).Sulatamise teel saadi räniklaas, mis oli pehmem, raskem ja läbipaistvam kui ükski teine sel ajajärgul toodetud klaas. Räniklaasi kasutati joogiklaaside, karikate ja kristalllauanõude valmistamiseks. Tänapäeval on räniklaasi eeltingimuseks pliioksiidi sisaldamine.

Üks esimesi spetsiaalselt optilise klaasi valmistajaid oli P.L.Guinand Šveitsist, kes avastas aastal 1814, et sulavas olekus klaasimassi segamine parandab tunduvalt materjali homogeensust ja seeläbi ka optilisi omadusi.

1827.aastal alustas Michael Faraday optilisi katseid klaasi kvaliteedi parandamiseks ja pööras suurt tähelepanu klaasi koostisosade puhtusele, minnes isegi selleni, et lasi valmistada plaatinast sulatustiigli vältimaks rauaühendite lisandumist klaasimassi.

1839. a – vennad Chance`d Inglismaal alustavad spetsiaalse optilise klaasi tööstuslikku valmistamist.

1876. a – Ernst Abbe ja Otto Schott sooritavad Jenas, Saksamaal, ühiselt hulga eksperimente, kasutades klaasimassi parandamiseks erinevaid metallioksiide. Katsete tulemusel töötati välja mitmeid optiliselt kasutamiskõlblikke klaasmaterjale.

1880. a – Ernst Abbe tutvustab esimest korda baarium-kroonklaasi, mille refraktsioonitegur on eelnevatest oluliselt kõrgem.

Tänu Abbe ja Schotti õnnestunud katsetele kerkis Carl Zeissi klaasitööstus Euroopa parimaks optilise klaasi tootjaks.

Ameerika Ühendriikides , Virginia osariigis , alustati klaasi tööstusliku valmistamisega 1607. aastal. Esialgselt valmistati küll klaaskuule indiaanlastega kauplemiseks. Esimese katse optilise klaasi tootmiseks tegi George Macbeth aastal 1889, luues Macbeth-Evansi klaasikompanii, mis majandusraskuste tõttu õige pea pankrotistus.

Järgmine üritaja oli Bausch&Lomb Optical Company aastal 1912. Kolm aastat hiljem saavutati juhtiv positsioon kvaliteetse optilise klaasi tootmises Ameerikas.